Moraal.....vist mitte!

Pattayale sõitsime 26. Dets lõunal. Otsustasime küll takso kasuks, kuid hotelli receptionist soovitati meil bussiga minna. Takso pattayale oleks maksnud 1500 Bahti. Bussipilet maksis 113bahti nägu, titt oli tasuta. Sõit kestis umbes 2,5 tundi ja oli üllatavalt meeldiv. Buss oli üsna vanake, aga seisis teel ja aknad olid isegi ees. Ka konditsioneer oli olemas.

Pattayal bussijaamast välja astudes tervitasid meid rõõmsalt tuktukimehed. Pattaya tuktuk on aga kastiga auto, mitte nagu Bankokis oli mingisugune jalgratta ja auto ristsugutis.

Turvanõudeid ei ole Tais küll olemaski. Titt koos käruga visati kasti ja ise ronisime järgi. Saime muidugi ka hinnaga tünga. Ei tea ju uues kohas vahemaade pikkust ja hindu. Paariminutilise sõidu eest kasseeriti 150 bahti. Eks lollidelt tulebki raha ära võtta.

Astusime siis oma resis kõige fäänsimasse hotelli. Hinnake 3 öö eest oli üpris soolane. Ootused olid kõrged. Hotelli esine ja hall olid väga kaunid ja maitsekad. Lahkelt anti toa pääse ja kotipoiss abistas meid kottide tassimisel.

Koridor oli pikk ja üllatusin ka selle peale, et lifte pole. Meie tuba oli teisel korrusel ja õnneks pole nii väikest maad vankrit tõsta väga hull pingutus.

Astusime siis oma uhkesse tuppa. Mul jäi hingamine seisma ja pojal purskasid pisarad valla. Tuba haises nagu mingi vana kopitanud maja. Sisustus oli väga kulunud ja vana ning mis kõige hullem, lubatud aiavaade koosnes siis kahest kõverast puust ja peatänavast, kus vurasid vahetpidamata autod.

Mu kallis keevaline kaasa ärritus ikka üsna meeldivalt ja läks asja klaarima. Alguses hakkas receptioni töötaja muidugi õigustama, et kõik on õige ja nii peabki olema. Tom viskas suure vihaga kõik nende kataloogid ja ka toa võtmed neile leti taha laua peale. Seepeale lubati kella 6-ks uus tuba anda. Tsillisime need paar tunnikest hotelli aias, mis on väga ilus. Mõnus lühike muru ja palmisaared, mis väikeste kivikestega kaetud. Mere poole jäi mitu bassut ja õuebaar.

Poja ladus rõõmuga kivikesi murule ja tatsas vahvasti ringi. Meie ainult istusime mornide nägudega ja kirusime oma valikut. 5 tärni hotellilt oleksm ikka natuke rohkem oodanud. Väga hull pettumus! Oleks me ilma lapseta olnud, oleks minema jalutanud. Kuna aga tegemist on tipphooajaga, siis pole väga võimalik kohe järgmises hotellis tuba saada ja kes teab, mis haisvat harjkappi sealgi pakutakse.

Tom läks kella kuueks tuppa kõnet ootama. Meile lubati tuppa helistada sel ajal, et uue toa asju selgitada. Kõnet aga ei tulnud ja mulle tundus aeg juba hirmus pikalt veninud. Jäime pojaga õue mängima selleks ajaks. Pidime uuesti aias kohtuma Tomiga, aga teda ei tulnud ja ma hakkasin muretsema. Läksin vastuvõttu ja lootsin tedas seal kohata. Teda aga polnud ja mul hakkasid järsku iseenesest pisarad voolama. Ei oleks lihtsalt ette kujutanud kuidas sellises haisvas ja mürarikkas toas elada saab. Vastuvõtu tädikesed vist kohtkusid seepeale ära ja üks neist lohutas mind uudisega, et kell 7 saame uue toa.

Kolisime siis lõpuks uude tuppa, kus oli samuti kopituse hais, aga mitte nii hull. Vaade on nüüd kenasti aiale ja bassule. Jäime rahule. Aga iial ei külasta enam Amari hotelliketi hotelle!

Terve päeva nälginud ja närveldanud, saime lõpuks lõõgastuda. Seadsime sammud peatänavale, et otsida söögikoht. Kohvik, milles oli palju rahvast ja kenade piltidega menüü, osutus minu jaoks täispettumuseks. Nuudlid, mille tellisin, oli nii vastikud, et oleksin oksele hakanud. Tom nende üle ei kurtnud ning sõi mu nuudlid ära, peale seda, kui oli oma tallanahka meenutava snitsli nahka pistnud. Tellisin omale Tom Yum supi krevettidega. Leppisin teenindajaga kokku, et tsillit pannakse vähe. Supp oli aga nii kange, et võttis pisarad ja tati lahti. Aga see-eest maitsev. Valasin oma riisiportsu supi sisse ja mugisin vapralt seda tulesuppi. Pool suppi suutsin nahka panna , igale ampsule vett peale kaanides. Maitse oli hea.

Hiljem shoppasime odavates asjades. Poekesi ja müügitelke erineva kaubaga oli palju. Ostsime kleite ja pluuse ja igast vägevat nänni.

Peale poja uinumist läksime bassu äärde Bacardyt jooma, et närve rahustada. Poja on meil ülitubli reisusell. Ajavahe teda ei kõigutanud ja magab ikka ööd sama tublilt kui vanasti. Tuba on meil kohe bassuvaatega ja jätsime aknagi lahti, et walkytalky paremini leviks. Jaurasime kella 2ni öösel kahekesi bassu ääres. Ujuda kahjuks ei tohtinud enam. Eks ta ole õige kah, pärast tulevad mingid joobarid sinna oma Tai lipakatega räuskama.

Järgmine hommik oli paha olla-pohmakas missugune. Hommikusöök oli suht keskpärane, ei midagi eriti maitsvat.

Pärast hommikusööki päevitasiem tunnikese ja poja mängis murul kivikestega. Ukerdas seal oma palja pepuga ringi. Möödakäijatel olid nummimeetrid põhjas.

Edasi kobisime pojaga lõunaund magama. Tom läks linnapeale ning naases täpselt siis, kui me ärkasime. Seejärel läksime koos linnapeale. Leidsime ühe kohaliku söögikoha, kus polnud küll kedagi istumas, aga koht ise oli puhas ja tundus ok. Toidud olid vähemalt söödavad, isegi päris ok oli riis kanaga. Tomi kanasupp oli pigem kapsasupp ja mereannisalatisse oli sisse pandud mingi imelik kohalik kapsas, mis on maitselt hapukas ja meenutas mulle hirmsasti neid nuudleid, mille peale eelmine õhtu oksele oleksin hakanud. Kokkuvõttes saime kõhud täis ja jäime siiski rahule. Tahasiteel hotelli lasin omale pediküüri teha. Hinnad on siin ikka üliodavad. Pediküür maksis 200 bahti, eekides siis u 65 krooni. Samuti Tai massaash 1 tund maksab 200 bahti kõigest.

Pediküüris istudes nägin aknast erinevaid inimesi möödumas. Transvestiite, vanamehepässe noorte tai tüdrukutega või siis poistega. Õõvastav on siinne elu ikka. Litsindus on vist kõige levinum amet siin. Ja k’ige võikam on vaadata ikka neid vanu mehi noorte poistega. Olen neid juba mitmeid näinud.

Lõpuks leidsime ka siinse toidupoe. Sattusime ühte päris suurde supermarketisse. Ostsime omale õhtusöögiks sushit ja puuvilju. Viimaseid on siin ikka väga palju erinevaid. Hiljem tänavalt ostsime ka seda haisvat suurt okkalist vilja. Olen seda varem telekast näinud ning tahtsin teada, kas on siis ikka nii haisev. Hotellitoas kotti lahti pakkides torkas ninna vastik lehk. See õnnetu puuvili haises sama võikalt kui maitses. Lõhn meenutas sõnnikut. Võtsime ampsu ja pakkusime ka pojale. Poja pani aga 5 ahvi kiirusel selle pakutud tüki meile voodisse. Rohkem sellist sõnnikut ei osta!