Thursday, March 24, 2011

PapaKoi

Nende suviste kõrvakate puhul ma värvidega ei koitanud :D Maiuspala eriti edevale inimesele!

Kuninglikud Pisarad

Vildist, paelast ja pärlitest sai selline kuninglik kaelakee :)

Tärkav muru

See kaunis pross sümboliseerib kevade tulekut. Mustad mullamättad hakkavad vaikselt rohelusega kattuma ning kevadised veed vulisevad reipalt. Selle suletutiga aga vette minna ei soovita ;)

Glamuuuuur

Inimesed ikka tahavad ennast võõraste sulgedega kaunistada, eriti sel kevadel. Zenja ju ütles, et suled on moes :) Siin üks mu lemmiklooming suleprossi näol. Jäin veel mõtlema, et jätan äkki endale kuna niiiii ilus tuli...ja ilma ma tast juba jäingi. Tuleb uus teha :)

Päikesejänku

Voolisin fimost roosid ja õmblesin vildile-tulemus jäi väga efektne :)

Helmesalat

Suure pärli- ja sulehulluse vahele ei jää eriti aega muu käsitööga tegeleda. Vanasti ikka kudusin ja heegeldasin...nüüd jõuan vaevu süüa teha. Siin üks kiire helmehuvilise salat. Keegi peale minu seda ei söönud kahjuks, aga mulle maitses väga!
Kookku on segatud kergelt ahjus küpsetatud mahlane kanafilee, keedetud põldoad, avokaado, päikesekuivatatud tomatid, värsked tomatid, värske kurk ning sool-pipar. Kastmeks sobib ideaalselt ürtidega balsamico ja sojakaste.

Monday, February 7, 2011

Puravikuvorm


Tegin kodus leiduvatest vahendites süüa ja seekord tuli siis selline käkk:
5-6 keskmist kartulit
400 g külmutatud puravikke
2 sl isetehtud tsillikastet
pool klaasi piima
soola
pipart
2 sl majoneesi
4 küünt küüslauku
1 väiksem sibul
100 g juustu

Sulatasin pannil puravikud ja lisasin küüslaugu-sibula. Lõpetuseks lisasin ka muu kraami.
lõikusin kartulid ahjuvormi, vahekihiks panin puravikusegu ja peale ladusin kartuliliistakud. Kõige peale siputasin juustu ja pipart. Küpsetasin 180 kraadiga, kuni pealmised kartulid muutusid kuldpruuniks.

Friday, February 4, 2011

Reisi viimane katsumustejada

20.jaanuar

Kell on 4.43. Väga uni on. Oleme Phuketi lennujaamas. Tulime pisut varem, et kindla peale kohale jõuda. Sõit sujus viperusteta ja oleme tund enne rendiauto üleandmise aega kohal. Loodan, et rendivana ikka kohale ilmub ja oma autot tagasi tahab. Samuti tahame meie tagasi deposiidiks antud 10000 bahti. Loodetavasti ta seda raha ei unusta kaasa võtta.

Algab meie tagasitee. Kahju on lahkuda ikkagist, kuigi vahepeal oli juba koduigatsus natsa. Leidsime siit toredaid poekesi ja oleks tahtnud rohkem ringi vaadata. Lapsega ei saa nii palju ringi kolada, kui tahaks.

Eile õhtul rõdul istudes pidi Tommile maonahk peaagu pähe kukkuma. Selgus, et meie katuseserva all elas madu, kes oli oma vana naha sinna maha jätnud. Huh, hea et seda varem ei avastanud. Poleks üldse rahulikult vist selle teadmisega elada suutnud.

Kokkuvõtteks Taist: räpane, kallis hinnatase ja pidev turistide petmine. Tänavad on siin koledad enamasti. Majad hurtsikud ja nende hurtsikute ees kuhjadeviisi prügi. Üksikud tänavad on puhtad ja hoolitsetud. Kivimaju on ka palju aga silma riivavad just igasugu tekkidest ja kiledest hurtsikud. Phukertil on kivimajad isegi üsna korralikud. Bankokis olid mustad ja räpased.

Autoteed on siin head. Eesti peaks snitti võtma.

Suurimad vaenlased on tuk-tuki ja taksomehed. Nad võivad sind viia kuhuiganes ja sa pead maksma neile. Enamasti nad tegelikult ikkagist ei saa aru, kuhu minna soovid, või siis ei taha aru saada. Eriti on sellised just tukimehed. Nad on huvitatud vaid sellest, et saaksid sind kuskile oma poodi viia, et komisjonitasu saada. Taksomeetriga taksomehed sõidutavad ringiga, et rohkem raha teha. Tavaline taksojuht tõmmab lihtsalt koti pähe, sest turist ei tea kui kaugel ta sihtkoht on ja maksab taksojuhi küsitud hinna.

Veel ühed tüütused on Tais rätsepad. Nad on enamasti kas türklased või mingi india segu. Igatahes hulga tumedamad kui taikad ja ilgelt tüütud. Tulevad käsi pikal joostes vastu tänaval ja karjuvad „ hello my friend“ või no meile karjuti pigem „ drug, kak dela?“. Me vist näeme nii venelased välja, et igalpool karjuti vene keeles meile järgi või hakati poodides vene keeles rääkima. Omaarust niii venelane ka välja ei näe....aga noh... ilusat, saledat ja tõmmut Tommi just soomlaseks ka pidada ei saa!

Tagasitee

20. jaanuari öösel algas meie tagasitee. 6.45. oli lennu algusaeg. Rendiauto vana jõi muidugi kokkulepitud kohtumisele 15 minti hiljaks. Õnneks ma helistasin talle 5.20, et kas ta ikka on teel. Tundus, et ta magas hoopis. Eks ta hakkas siis ruttu tulema ja jõudiski 5.45 hoopis. Andis deposiidiraha kenasti tagasi ja võttis oma auto vastu.

Lennujaamas selgus, et meil on pagasil 4 ülekilo. Air asia reklaamib end kui odavlennufirmat, kuid iga sammu eest peab aina juurde maksma. Ühe inimese lennupilet oli alguses 1200 bahti. Seejärel oli sundkindlustus, bronni kinnitamise tasu, istme valimise tasu, pagasitasu ( igal normaalsel lennufirmal on näo kohta 20 kg lubatud, air asial mitte üht kilo!) 20 kg oli meil pagasitasu ja mingi pudin tuli veel juurde. Enam täpselt ei mäletagi. Kokku tuli pere kohta 5000 bahti. Mõtetu odavlend! Lennuk see eest oli korralik ja lend meeldivalt täpne. Kestis tunnikese.

Bankokis tuli meile vastu inimene hotellist, kuhu ööbima läksime. Sõidutati meid kenasti kohale ja sätiti bassuvaatega toakesse. Tuba oli ilus, suur ja puhas. Hotell kaunis ja maitsekas. Asukoht oli ainult kuskil karumustikas. Polnud ühtegi poodi ega asja lähedal.

Olime surmväsinud ja vajusime kõik magama. Nüüd järgneb Aadu etteaste: tema ärkas mingihetk üles ja otsustas jalutama minna. Ma alati kuulen, kui ta ärkab. Või vähemalt Tom 100% kuuleb, sest tema on linnu-unega. Seekord me ei kuulnud ja ei teagi kuidas oli ta ka välisuksest välja saanud. Uskumatu! Ronis tema siis trepist alla ja läks vastuvõttu. Tuba asus meil teisel korrusel. Ühekorra lõin silmad lahti ja ehmatasin ennast siniseks, kui nägin, et välisuks lahti ja laps kadunud. Sada mõtet käis peast läbi. Ta oleks võinud basseini kukkuda või trepist alla....hirmus mõeldagi! Krabasin kleidi ja toppisin joostes seda selga. Siis aga astus nurga tagant adminn välja, meie kraabu süles. Jumal tänatud, temaga oli kõik parimas korras! Naeris laginal ja oli oma eluga ja ilmselt ka jalutuskäiguga vägagi rahul. Oleme kohutavad lapsevanemad....Ja Kraabu hakkab puuris magama nüüd. Ma ise ei julge ilmselt enam üldse magada.

Magasime hiljem veel mitu tundi, sest öö oli poolik ja isegi Kraabu magas nüüd koos meiega. Lukustasime kõik uksed ja ellimineerisime võimalikud ohud, enne unumist, et ta ei saaks rohkem miskit korda saata. Seekord ärkas ta koos meiega kell 7 õhtul. Sõime õhtust ja kobisime uuesti magama, sest tõusta oli vaja jälle kell 3.00 öösel. Lennu väljumisaeg oli 6.00.

Jõudsime siis rõõmsasti lennujaama. Arvutasime teel, et kas Aadule pampusid ikka jätkub ja selgus, et nibin-nabin... Tore üllatus oli aga see, et meie lend oli cancelled! No tere-tore! Hakkab jälle peale see Aeroshiti jama. Vähe vihastasimegi elnnujaamas! Edasist infot polnud ning kõik reisijad suunati Miracle hotelli. Istusime bussi ja sõitsime hotelli. Hotell oli igav ja mõtetu. Tuba haises jälle! Ei tea mis teema neil siin tubades on...paljudes hotellides on tubades kohutav hais!

Kobisime magama jälle. Ärkasime kell 9 hommikul ja asutasime end hommikusöögile. Peale hommikusööki märkasime vastuvõtus sagimist ja selgus et 5 minuti pärast on meie buss ees ja sõit lennujaama algab. Pakkisime viie orava kiirusel oma kraami toas kokku ja kobisime bussi. Lennujaamas selgus, et nüüd lendame Pariisi! Oh, me seiklused ka ei lõppe! Varsti oleme terve ilma läbi rännanud, Aadu kaenlas. Tal on muidugi siiras savi sellest, peaasi, et miskit kuskilt alla tirida saab.

Lendasime Thai Orchid lennuliiniga. Lennuk oli kõikvõimalike mugavustega. Lastega reisijad paigutati esiridadesse, kus oli rohkelt ruumi jalgu sirutada ja lapsel liikuda. Väga meeldiv ja vastutulelik. Aeroshiti lennukiga ei anna võrreldagi. 12 tunni pärast jõuame Pariisi. Rohkem kirjutada ei saa, arvuti aku ütleb kohe üles J

Nonii, nüüd on reisust möödas pea 2 nädalat ja kohutav väsimus ja stress enamjaolt väljapuhatud.

Blogi jäi pooleli lennukis, kus lendasime Pariisi poole, ootuses, et juba õhtul oleme Rootsis ja kodul lähemal. Nii see paraku aga ei läinud. Lennureis Pariisi venis vastutuule tõttu tunnikese pikemaks. Kuigi lend oli igati sujuv ja meeldiv, teenindus lennukis ülihea ja Kraabugi käitus kui täismees, ootas meid Pariisis ebameeldiv üllatus. Sel hetkel, kui astusime lennukist välja, tõusis õhku meie järgmine lend. Tavaliselt suurt hulka inimesi ikka oodatakse lennule, aga juu siis polnud 20 inimest piisavalt suur hulk ega väärinud mõnekümneminutilist ootamist. Lisaks öeldi Prantsusmaa lennujaamast, et me oleme ise süüdi, et hiljaks jäime ja nende poolt on kõik õige. Meie piletid on raisus ja oma asi kuidas edasi lendame või ei lenda. Uskumatu suhtumine. Oleks vist pidanud ise tiivad välja sirutama ja lennukist kiiremini lendama.

Pika närvikulu ja jama peale siiski anti meile uued lennupiletid. Lend väljus järgmisel hommikul 9.35. See tähendas ööd moepealinnas Pariisis. Üritasime siis oma väheke pahuksisse läinud suhetega kuidagi üksteist taluda ja edasi rühkida. Lisaks kaotati ära meie Kraabu käru. Tassisime oma väikest topist edasi seljas, sest oma jalgu ta veel kasutada väga ei viitsi.

Turismiputkast sai Tom nö odava hotelli meile, mis pidi lennujaama lähedal olema. Odavusest oli asi aga kaugel. Lubatud 16 eur korrutati 3-ga, sest toas oli 3 voodit, millest meie ainult ühte kasutasime.

Lisaks asus see lennujaama lähedane hotell teises Pariisi otsas. Taksosõidule kulius 50 eur üks ots. Uskumatu pettus käib igalpool. Nägime täiesti lennujaama kõrval palju hotelle, aga ilmselt oli sel koledal urkal turismiputkaga leping, et turistid sinna saadetaks. Hotell oli üleni kole ja õudne. Niii kohutavat hotelli pole ma isegi ette suutnud kujutada. Lifti mahtus 1 inimene korraga. Tuba oli täiesti külm, täis suitsetatud kitsas urgas. Dushi all ei saanud mu lühike Tom püstiseistes viibida, huvitav mismoodi mõni pikem seal peseb? Kraanikausist vesi alla ei läinud ja kõige tipuks kukkus voodi kokku, kui olin oma 10 kilose lapse sinna asetanud. Kas saab veel rohkem midagi viltu minna? Lisaks olime Tomiga omavahel esimest korda reisi jooksul pahuksisse läinud. Poja oli shokis ja nuttis, mina samuti. Kõik lõi ülepea kokku. See on olnud kohutav reis!

Pugesime kõik puntras voodisse ja üksteist soendades uinusime. Kell 6 asusime jällegi lennujaama poole teele. Ootasime räsitult oma lendu, mis oh üllatust, hilines jällegi! Õnneks ainult tund aega. Kuid, mingitel asjaoludel ei tõusnud lennuk õhku ja passisime niisama lennukis veelgi ühe tunni. Lennuk oli kitsas ja vana peldik. France Airways. Lõpuks maandusime Stockholmis Arlanda lennujaamal. Õnneks saime ka oma pagasi kätte, mida tegelikult väga ei lootnud. Sõime lennujaamakohvikus võiku ja asusime sadama poole teele. Mõnusa kirve eest jõudsime taksoga sadamasse. Taksod on ikka mõrvarid välismaal, hingehinda tahetakse. Ega sama on tegelikult Eestiski. Õnneks saime kohe tõrgeteta laevale ja kajut oli üllatuslikult ilus ja mugav. Suure voodiga ja puha. Dushiruumi nähes üritasime võidu pesema joosta. Nii hea oli puhas olla ja teada, et järgmine peatus on lõpuks ometi kodu!!!!

Tsillisime laevas ringi ja käisime aaduga mängutoas. Lõpuks vajusime kell 8 õhtul terve perega magama. Uni oli kosutav. Hommikul käisime rootsi lauas hommikust söömas ja nautisime täiega tuttavaid ja maitsvaid sööke. Tai söögid olid ikka masendav saast.

Astusime lõpuks ometi eestimaa pinnale! Nii heaaaaa! Venna tuli meile sadamasse vastu ja viis koju. Halvad üllatused aga siinkohal ei lõpe. Meie auto, mis oli lumega triiki ja kuuaega niisama seisnud, ei käivitunud enam. Kõigepealt läks väljarookimisele üle tunni aja ja seejärel igasugu käivitusnippidele kulus veel 3 tundi. Mersul on ju see halb asi, et aku on pagasiruumis, ning ma olina auto just pagassiga põõsasse parkinud.

Igaljuhul, lapsega enam ei reisi. Tais pole suurt midsagi teha perega, või naistel. See on koht üksikutele meestele, kes soodsalt seksi otsivad. Toidud on seal halvad ja hinnatase pole sugugi madal, nagu kõik ette kujutavad. Veelmõni aasta tagasi olid hinnad madalamad, kuid nüüd, enamasti tänu lollidiele vene uusrikastest kolhoosnikele, on seal päris krõbe hinnatase.

Shoppamas tasub seal käia võimalikult nässakates ja räbaldunud riietes, vastasel juhul peetakse venelasteks ja väänatakse ulmehinnad. Me saime kõik asjad vähemalt 75% allahindlusega turult kätte. Enamus inimesi aga suurt kaubelda ei oska või ei julge/ viitsi ja ostavadki selle kirve eest omale võltskaupa.

Elu-olu on Tais räpane ja kõik on orienteeritud vaid turistide nöörimisele. Ei jäänud head muljet ja tagasi kindlasti ei lähe. Kinnisilmi läheks igakell tagasi küll Balile, kus viibisime paar aastat tagasi. Bali oli imeilus! Ja mis kõige tähtsam, ärge kuhugi reisige tipphooajal. Rahvast on väga palju ja hinnad kallimad. Hotellitubade hinnad võivad kuni kahekordsed olla. Ja see rahvamassis trügimine on eriti tüütu tegevus.

Thursday, January 27, 2011

Reisi lõpp

Kodus on nii mõnus olla, et oma hirmsa reisi lõppu ei olegi viitsinud kirjutada-see oli lihtsalt kõige kohutavam. Luban , et võtan end lähipäevil kokku ja valgustan teid, kallid kaasaelajad, ka meie viimastest õudustest :D

Wednesday, January 26, 2011

Trühvlid

Katsetasin trühvlite tegemist.
Emake oli teinud Doominotrühvleid, tegin ka mina :)
350 g Domino küpsiseid
300 g farmi toorjuustu
pakk mandlilaaste
tahvel bitteri shokolaadi

Purustasin saumikseriga küpsised ja segasin toorjuustuga. Hoidsin paar tundi külmas. Seejärel veeretasin pallikesed ja kastsin sulashokolaadi. Veeretasin shokolaadist tulnud pallikesi mandlilaastudes ja valmis nad olidki :) Nämm!

Sunday, January 16, 2011

Pojukene on meil õnneks taas endiseks muutumas. Vudib juba rõõmsalt ringi jälle ja ei ole enam jonnijunn. Eile shoppas tublisti 6 tundi meiega. Ta on maailma kõige suurem söödik. Ainult njämmnjämm hüüab ja kõik mis suhu panna, sööb ka ära. Krevetid, hapukurgid isegi kohalikke vorstikesi ja muud kõikvõimalikku kraami. Uskumatu laps. Ja 8. hambake on meil igemest otsa välja pistnud. Võibolla seepärast oli ka Tristanil jonniperiood.
Naudime veel viimaseid päevi Taimaal ja mõtleme hirmuga pikale kojusõidule. 20. hommiku hakkame ennast Phuketilt Bankoki asutama. Veedame päeva Bankokis ja 21. hommiku kell 6.00 alustame 10 tunnist lendu Kiievisse, Kust 2 tunni möödudes peaks kohe 2,5 tunnisele Rootsi lennule suunduma. Loodame, et tagasiteel viperusi Kiievis pole ja Aeroshit meid ikka õigeaegselt Rootsi kohale viib, sest eluga peame kohe laeva jooksma, et 22. jaanuar kodumaa pinnale astuda. Veidi juba igatsen kodu. Tahaks kõiki kalleid inimesi näha ja head eesti toitu süüa :P:P

Ilus ja mõnus


15. jaanuaril oli meil viimane vaba päev ja õhtu. Nautisime pediküürkalade nakitsemist ning massaashi. Pediküürkalad on sellised vöikesed vahvad kalakesed, kes näksivad jalgadeslt surnud nahatükid ära. Väga äge tunne on, kui parv kalakesi jalgu näksib. Alguses oli eriti kõdi, aga vähese ajaga harjus juba ära. Iluprotseduurid ja massaash on siin üliodav. Tund tai massaashi on eesti rahas 70.-eeki, nüüd siis u 4,5 euri. Pärast 2,5 tunnist iluprotseduuride jada suundusime kokteilibaari. Limpsisin imemaitsvat maasika Coladat. Söögikohta otsides sattusime ühte lahedasse kohvikusse, kus laulsid Elviseks riietatud mehed Presley laule. Nad nägid ülistiilsed väla ja laulsid superhästi. Keerutasime nats jalga ja suundusime söögikoha otsingutele. Peale kõhukinnitamist oli kell peaaegu südaöö ja meie tore Presleybaar pandi juba kinni. Suundusime Kata beachi litsikatesse. Valik oli nigel. Olid kas puupüsti täis loomaaiad või koledate tantsijatega urkad, kus oli pool inimest. Istusime ühes tühjemas baaris. Seal olid koledate kleitidega lõbutüdrukud ja laval kohmakas transvestiit, kes ei teadnud tantsimisest üldse midagi. Transvestiidid on ülinaljakad. Nad püüavad nii naiselikud olla ja siis siluvad ja imetlevad ennast pidevalt. Samas on nad kohmakad ja robustsed ikkagist. Kella kaheks läksime tagasi oma pesakesse ja kerisime tudile.

Friday, January 14, 2011

Järgmisel päeval oli meil lapsehoidja. Suundusime Patongi shopingutele. Patong on Phuketi ööelu keskus. Samuti leiab siit väga palju müügiputkasid ja kaubanduskeskuseid. Pärast paaritunnist shopingut saime kokku Tomi ühe tuttava ja tema pruudiga, kes peatusid Patongis. Tegime tänavabaartis kokteili ja asutasime end meie rendiautoga Kata Beachi poole. Tudvustasime neile Kata Noi beachi, mis on imeilus. Vüõrreldes Patongi või Phi Phi rannaga, on see lausa postkaardilt võetud koht. Hiljem käisime siis lõpuks ka Tai traditsionaalses mashaasis ära. Päris mõnus oli. Tom on aga üsna sitke juurikas ja nende õblukeste naiste jõud temast piisavalt üle ei käi.Tulemus jääb ikka kesiseks tema jaoks. Pärast käisime veel sushit söömas ja tegime paar kokteile meie katusebassu ääres.

14.jaanuar

Meie heast pojast on saanud mingine jonnipurakas. Ta on peale haigust nii laisk, et ise sammugi ei tee. Enne parem lõugab end hingetuks. Täiesti uskumatu... noja eks need lapsehoidjad ka teda siin rikkunud. Need ainult nummivad teda süles ringi. Raske...raske...tüütu ja väsitav. Lapsega enam iial ei reisi!

Jätsime oma jonnijunni hoidjale, et kõrvu puhata ja suundusime Kata beachile shoppama. Sattusime ussinaha vaimustusse. Ostsime maonahast kingi ja vöösid ja rahakoti. Imeägedad! Enne shopingut sulistasime soojas meres. Üliägedad lained olid. Hüplesime laintes nagu väikesed lapsed. Meri on siin vahva. Mõni sõitis isegi lainelauaga.

Wednesday, January 12, 2011

Loogika on siin miinustes

Eile, 13.jaanuar oli suurepärane päevitamise ilm. Nautisime oma mõnusal katusel bassu ääres päikest. Päikeseloojangu ajaks läksime Kata Noi randa, et ilusaid pilte teha. Halb üllatus oli aga see, et meie pamp on jätkuvalt halvas tujus. Peale haigust on ta väga kapriisne ja jonnakas. See-eest söögiisu on nagu hundil. Ta kühveldab iga 1,5 tunni tagant suure kausitäie ködi alla. Teeb vist kõik söömata jäänud korrad tagasi. Vähemalt on terve nüüd.

Rannas polnud härra nõus oma jalgu liivaseks tegema. Väga ilusa peene liivaga rand on ja nii hilja polnud liiv kindlasti ka kuum enam päikesest. Poja tõstis oma jalad peaaegu kõrva taha, kui Tom teda liiva peale seisma panna üritas. Kõike saatis muidugi kõrvulukustav kisaorkester. Meri talle ammugi ei meeldinud. Vee sõber ta suur pole. Bassuga harjus ära lõpuks, lausa ise ronib sisse.

Hambad ristis kannatasime seda jonni ja käisime kordamööda jooksuga ennast merre kastmas. Meri oli imeliselt helesinine ja löbipaistev ning tohutult soe. Siia oleks tahtnud jäädagi! Vägevad suured lained pakkusid lõbu ja rahvas üritas neist igakord üle hüpata plärtsatades rõõmsalt kõhuli vette.

Pakkisime oma jonnipunni kiirelt kokku ja seadsime sammud tagasi auto poole, et toiduvarusid täiendama minna. Kuna ka bensuvaru hakkas lõppema, sõitsime esmalt bensukasse, mis oli puupüsti rahvast täis. Otsustasime sõita Patongi poole, et no küll neid bensukaid veel tuleb. Mida aga polnud, oli bensukas. Neid väikeseid kioskeid, kus klaaspudelis bensu müüdi, oli igal nurgal, aga auto tankimisega on siin küll keeruline. Patongis tiirutasime üsna lootusetult vist pea 2 tundi. Kõik kohalikud juhatasid eri kohta. Lõpuks leidsin autost eelmise rentniku kaardi ja selle abil jõudsime ka Patongi ainukese bensukaini. Liiklus on ikka imeline Taimaal, kõik sõidavad ühes sõbralikus puntras, osadel tänavatel vasakpoolselt, teistel tänavatel jällegi parempoolselt. Uskumatu segadus. Tomil on alati külm higi otsa ees, kui sõidab.

Liiklus on siin nii kuidas jumal juhatab, bensukaid otsi tikutulega taga ja üldse on kõik pea peale keeratud. Loogilisi asju, mis on Euroopas igal sammul kättesaadavad, siit otsida ei maksa.

Tuesday, January 11, 2011

Poja paraneb

Pojakesel on täna esimene palavikuvaba päev. Eile oli pealelõunal korra palavik, aga nühkisime selle märja lapiga ära. Õudne rets tegevus aga ilgelt tõhus!
Eile peksime oma naabrid minema-tegime sipelgatõrjet ;) See oli nagu õudusfilm. Tom lasi vannitoas vanni alla mürki ja tabas vist naelapea pihta. Sein mustas sipelgatest, kui need kõik oma ulualusest välja hakkasid marssima. Hommikuks oli meil sipelgavaip maas.
Rohkem pole me siin midagi märkimisväärset teinud-pikutanud ja puhanud ainult.
Hea meel on poja paranemise üle, tegi teine kõvasti muret ikka.
Tervitused külma ja lumisesse Eestisse, meil on hetkel siin 32 kraadi sooja ja kuum päike nahka praadimas :P

Sunday, January 9, 2011

Peaaegu nagu kodu

Oleme nüüd 2 päeva täiesti kodused olnud ja pojukest ravinud. Tulemus hakkas paistma alles eile õhtul, ehk siis 48 tundi pärast haiglaskäiku ja rohtude saamist. Jumal tänatud! Vaeseke vaevles kõrges palavikus ja oli ni plötu. Eile lõunal tõusis ka palavik korra päris kõrgele. Tomil oli südant pojale külmashokk teha, mina seda ei suudaks. Haiglas tehti ka külmashokki- hõõruti külmade rötikutega keha umbes 10-15 minutit. Poja pole just kõige suurem veesõber ja selline külm märg rätik oli talle eriti vastumeelne. Eile silus Tom teda jääkuubikutega. See on üsna tõhus tegevus, sest pool tundi hiljem oli laps jälle normaalne ja võttis isegi jalad alla. Magas öö kah tublisti ja nüüd vudib siin rõõmsalt mööda rõdutreppi ringi. Palavik pole rohkem tagasi tulnud õnneks.

Enne Phi Phile minekut andsime ära oma rendiauto. Tänaseks õnnestus mul sõbraliku hinna eest hankida uus. Kell 10-ks tuuakse meie koju. Oleme poodi need 2 päeva jala kõmpsinud. Päevasel ajal olen mina käinud ja kui õhtul miskit vajaka on jäänud, siis on tom ära käinud. Lähim pood on umbes 1 km kaugusel. Poesköik on üpris hea trenn. Kuna asume kõrgel möe otsas, siis tagasitee raske kotiga on üsna kurnav. Minul läks ühel hommikul nii hästi, et meie tore koristaja pakkus abivalmislt oma rollerit mulle. Olen küll rolluga sõitnud ja oskan, aga tema oma ma ei osand käimagi panna. Jumal tänatud, ma poleks vist tagasi ikkagi jõudnud sellega omalkäel. Liiklus on siin üsna hull ja möest ülestulekuks on eraldi nipid. Siin on mäkketõusuteed isegi järsemad kui 45 kraadi. Meie viimane hotell asus samuti möejalamil ja sinna oli tee tõusunurk vist lausa 69 kraadi- tõsiselt järsk tee. Pigem nagu redel juba. Ja sõida sealt siis autoga üles, või rolluga.

Eile õhtu olimeil äikesetorm ja vihm. Suurem äike meieni ei jõudnun, nägime vaid kuidas mäe taga sähvis. Vihma kallas küll nagu oavarrest. Hea värske õhk on väljas nüüd.