20.jaanuar
Kell on 4.43. Väga uni on. Oleme Phuketi lennujaamas. Tulime pisut varem, et kindla peale kohale jõuda. Sõit sujus viperusteta ja oleme tund enne rendiauto üleandmise aega kohal. Loodan, et rendivana ikka kohale ilmub ja oma autot tagasi tahab. Samuti tahame meie tagasi deposiidiks antud 10000 bahti. Loodetavasti ta seda raha ei unusta kaasa võtta.
Algab meie tagasitee. Kahju on lahkuda ikkagist, kuigi vahepeal oli juba koduigatsus natsa. Leidsime siit toredaid poekesi ja oleks tahtnud rohkem ringi vaadata. Lapsega ei saa nii palju ringi kolada, kui tahaks.
Eile õhtul rõdul istudes pidi Tommile maonahk peaagu pähe kukkuma. Selgus, et meie katuseserva all elas madu, kes oli oma vana naha sinna maha jätnud. Huh, hea et seda varem ei avastanud. Poleks üldse rahulikult vist selle teadmisega elada suutnud.
Kokkuvõtteks Taist: räpane, kallis hinnatase ja pidev turistide petmine. Tänavad on siin koledad enamasti. Majad hurtsikud ja nende hurtsikute ees kuhjadeviisi prügi. Üksikud tänavad on puhtad ja hoolitsetud. Kivimaju on ka palju aga silma riivavad just igasugu tekkidest ja kiledest hurtsikud. Phukertil on kivimajad isegi üsna korralikud. Bankokis olid mustad ja räpased.
Autoteed on siin head. Eesti peaks snitti võtma.
Suurimad vaenlased on tuk-tuki ja taksomehed. Nad võivad sind viia kuhuiganes ja sa pead maksma neile. Enamasti nad tegelikult ikkagist ei saa aru, kuhu minna soovid, või siis ei taha aru saada. Eriti on sellised just tukimehed. Nad on huvitatud vaid sellest, et saaksid sind kuskile oma poodi viia, et komisjonitasu saada. Taksomeetriga taksomehed sõidutavad ringiga, et rohkem raha teha. Tavaline taksojuht tõmmab lihtsalt koti pähe, sest turist ei tea kui kaugel ta sihtkoht on ja maksab taksojuhi küsitud hinna.
Veel ühed tüütused on Tais rätsepad. Nad on enamasti kas türklased või mingi india segu. Igatahes hulga tumedamad kui taikad ja ilgelt tüütud. Tulevad käsi pikal joostes vastu tänaval ja karjuvad „ hello my friend“ või no meile karjuti pigem „ drug, kak dela?“. Me vist näeme nii venelased välja, et igalpool karjuti vene keeles meile järgi või hakati poodides vene keeles rääkima. Omaarust niii venelane ka välja ei näe....aga noh... ilusat, saledat ja tõmmut Tommi just soomlaseks ka pidada ei saa!
Tagasitee
20. jaanuari öösel algas meie tagasitee. 6.45. oli lennu algusaeg. Rendiauto vana jõi muidugi kokkulepitud kohtumisele 15 minti hiljaks. Õnneks ma helistasin talle 5.20, et kas ta ikka on teel. Tundus, et ta magas hoopis. Eks ta hakkas siis ruttu tulema ja jõudiski 5.45 hoopis. Andis deposiidiraha kenasti tagasi ja võttis oma auto vastu.
Lennujaamas selgus, et meil on pagasil 4 ülekilo. Air asia reklaamib end kui odavlennufirmat, kuid iga sammu eest peab aina juurde maksma. Ühe inimese lennupilet oli alguses 1200 bahti. Seejärel oli sundkindlustus, bronni kinnitamise tasu, istme valimise tasu, pagasitasu ( igal normaalsel lennufirmal on näo kohta 20 kg lubatud, air asial mitte üht kilo!) 20 kg oli meil pagasitasu ja mingi pudin tuli veel juurde. Enam täpselt ei mäletagi. Kokku tuli pere kohta 5000 bahti. Mõtetu odavlend! Lennuk see eest oli korralik ja lend meeldivalt täpne. Kestis tunnikese.
Bankokis tuli meile vastu inimene hotellist, kuhu ööbima läksime. Sõidutati meid kenasti kohale ja sätiti bassuvaatega toakesse. Tuba oli ilus, suur ja puhas. Hotell kaunis ja maitsekas. Asukoht oli ainult kuskil karumustikas. Polnud ühtegi poodi ega asja lähedal.
Olime surmväsinud ja vajusime kõik magama. Nüüd järgneb Aadu etteaste: tema ärkas mingihetk üles ja otsustas jalutama minna. Ma alati kuulen, kui ta ärkab. Või vähemalt Tom 100% kuuleb, sest tema on linnu-unega. Seekord me ei kuulnud ja ei teagi kuidas oli ta ka välisuksest välja saanud. Uskumatu! Ronis tema siis trepist alla ja läks vastuvõttu. Tuba asus meil teisel korrusel. Ühekorra lõin silmad lahti ja ehmatasin ennast siniseks, kui nägin, et välisuks lahti ja laps kadunud. Sada mõtet käis peast läbi. Ta oleks võinud basseini kukkuda või trepist alla....hirmus mõeldagi! Krabasin kleidi ja toppisin joostes seda selga. Siis aga astus nurga tagant adminn välja, meie kraabu süles. Jumal tänatud, temaga oli kõik parimas korras! Naeris laginal ja oli oma eluga ja ilmselt ka jalutuskäiguga vägagi rahul. Oleme kohutavad lapsevanemad....Ja Kraabu hakkab puuris magama nüüd. Ma ise ei julge ilmselt enam üldse magada.
Magasime hiljem veel mitu tundi, sest öö oli poolik ja isegi Kraabu magas nüüd koos meiega. Lukustasime kõik uksed ja ellimineerisime võimalikud ohud, enne unumist, et ta ei saaks rohkem miskit korda saata. Seekord ärkas ta koos meiega kell 7 õhtul. Sõime õhtust ja kobisime uuesti magama, sest tõusta oli vaja jälle kell 3.00 öösel. Lennu väljumisaeg oli 6.00.
Jõudsime siis rõõmsasti lennujaama. Arvutasime teel, et kas Aadule pampusid ikka jätkub ja selgus, et nibin-nabin... Tore üllatus oli aga see, et meie lend oli cancelled! No tere-tore! Hakkab jälle peale see Aeroshiti jama. Vähe vihastasimegi elnnujaamas! Edasist infot polnud ning kõik reisijad suunati Miracle hotelli. Istusime bussi ja sõitsime hotelli. Hotell oli igav ja mõtetu. Tuba haises jälle! Ei tea mis teema neil siin tubades on...paljudes hotellides on tubades kohutav hais!
Kobisime magama jälle. Ärkasime kell 9 hommikul ja asutasime end hommikusöögile. Peale hommikusööki märkasime vastuvõtus sagimist ja selgus et 5 minuti pärast on meie buss ees ja sõit lennujaama algab. Pakkisime viie orava kiirusel oma kraami toas kokku ja kobisime bussi. Lennujaamas selgus, et nüüd lendame Pariisi! Oh, me seiklused ka ei lõppe! Varsti oleme terve ilma läbi rännanud, Aadu kaenlas. Tal on muidugi siiras savi sellest, peaasi, et miskit kuskilt alla tirida saab.
Lendasime Thai Orchid lennuliiniga. Lennuk oli kõikvõimalike mugavustega. Lastega reisijad paigutati esiridadesse, kus oli rohkelt ruumi jalgu sirutada ja lapsel liikuda. Väga meeldiv ja vastutulelik. Aeroshiti lennukiga ei anna võrreldagi. 12 tunni pärast jõuame Pariisi. Rohkem kirjutada ei saa, arvuti aku ütleb kohe üles J
Nonii, nüüd on reisust möödas pea 2 nädalat ja kohutav väsimus ja stress enamjaolt väljapuhatud.
Blogi jäi pooleli lennukis, kus lendasime Pariisi poole, ootuses, et juba õhtul oleme Rootsis ja kodul lähemal. Nii see paraku aga ei läinud. Lennureis Pariisi venis vastutuule tõttu tunnikese pikemaks. Kuigi lend oli igati sujuv ja meeldiv, teenindus lennukis ülihea ja Kraabugi käitus kui täismees, ootas meid Pariisis ebameeldiv üllatus. Sel hetkel, kui astusime lennukist välja, tõusis õhku meie järgmine lend. Tavaliselt suurt hulka inimesi ikka oodatakse lennule, aga juu siis polnud 20 inimest piisavalt suur hulk ega väärinud mõnekümneminutilist ootamist. Lisaks öeldi Prantsusmaa lennujaamast, et me oleme ise süüdi, et hiljaks jäime ja nende poolt on kõik õige. Meie piletid on raisus ja oma asi kuidas edasi lendame või ei lenda. Uskumatu suhtumine. Oleks vist pidanud ise tiivad välja sirutama ja lennukist kiiremini lendama.
Pika närvikulu ja jama peale siiski anti meile uued lennupiletid. Lend väljus järgmisel hommikul 9.35. See tähendas ööd moepealinnas Pariisis. Üritasime siis oma väheke pahuksisse läinud suhetega kuidagi üksteist taluda ja edasi rühkida. Lisaks kaotati ära meie Kraabu käru. Tassisime oma väikest topist edasi seljas, sest oma jalgu ta veel kasutada väga ei viitsi.
Turismiputkast sai Tom nö odava hotelli meile, mis pidi lennujaama lähedal olema. Odavusest oli asi aga kaugel. Lubatud 16 eur korrutati 3-ga, sest toas oli 3 voodit, millest meie ainult ühte kasutasime.
Lisaks asus see lennujaama lähedane hotell teises Pariisi otsas. Taksosõidule kulius 50 eur üks ots. Uskumatu pettus käib igalpool. Nägime täiesti lennujaama kõrval palju hotelle, aga ilmselt oli sel koledal urkal turismiputkaga leping, et turistid sinna saadetaks. Hotell oli üleni kole ja õudne. Niii kohutavat hotelli pole ma isegi ette suutnud kujutada. Lifti mahtus 1 inimene korraga. Tuba oli täiesti külm, täis suitsetatud kitsas urgas. Dushi all ei saanud mu lühike Tom püstiseistes viibida, huvitav mismoodi mõni pikem seal peseb? Kraanikausist vesi alla ei läinud ja kõige tipuks kukkus voodi kokku, kui olin oma 10 kilose lapse sinna asetanud. Kas saab veel rohkem midagi viltu minna? Lisaks olime Tomiga omavahel esimest korda reisi jooksul pahuksisse läinud. Poja oli shokis ja nuttis, mina samuti. Kõik lõi ülepea kokku. See on olnud kohutav reis!
Pugesime kõik puntras voodisse ja üksteist soendades uinusime. Kell 6 asusime jällegi lennujaama poole teele. Ootasime räsitult oma lendu, mis oh üllatust, hilines jällegi! Õnneks ainult tund aega. Kuid, mingitel asjaoludel ei tõusnud lennuk õhku ja passisime niisama lennukis veelgi ühe tunni. Lennuk oli kitsas ja vana peldik. France Airways. Lõpuks maandusime Stockholmis Arlanda lennujaamal. Õnneks saime ka oma pagasi kätte, mida tegelikult väga ei lootnud. Sõime lennujaamakohvikus võiku ja asusime sadama poole teele. Mõnusa kirve eest jõudsime taksoga sadamasse. Taksod on ikka mõrvarid välismaal, hingehinda tahetakse. Ega sama on tegelikult Eestiski. Õnneks saime kohe tõrgeteta laevale ja kajut oli üllatuslikult ilus ja mugav. Suure voodiga ja puha. Dushiruumi nähes üritasime võidu pesema joosta. Nii hea oli puhas olla ja teada, et järgmine peatus on lõpuks ometi kodu!!!!
Tsillisime laevas ringi ja käisime aaduga mängutoas. Lõpuks vajusime kell 8 õhtul terve perega magama. Uni oli kosutav. Hommikul käisime rootsi lauas hommikust söömas ja nautisime täiega tuttavaid ja maitsvaid sööke. Tai söögid olid ikka masendav saast.
Astusime lõpuks ometi eestimaa pinnale! Nii heaaaaa! Venna tuli meile sadamasse vastu ja viis koju. Halvad üllatused aga siinkohal ei lõpe. Meie auto, mis oli lumega triiki ja kuuaega niisama seisnud, ei käivitunud enam. Kõigepealt läks väljarookimisele üle tunni aja ja seejärel igasugu käivitusnippidele kulus veel 3 tundi. Mersul on ju see halb asi, et aku on pagasiruumis, ning ma olina auto just pagassiga põõsasse parkinud.
Igaljuhul, lapsega enam ei reisi. Tais pole suurt midsagi teha perega, või naistel. See on koht üksikutele meestele, kes soodsalt seksi otsivad. Toidud on seal halvad ja hinnatase pole sugugi madal, nagu kõik ette kujutavad. Veelmõni aasta tagasi olid hinnad madalamad, kuid nüüd, enamasti tänu lollidiele vene uusrikastest kolhoosnikele, on seal päris krõbe hinnatase.
Shoppamas tasub seal käia võimalikult nässakates ja räbaldunud riietes, vastasel juhul peetakse venelasteks ja väänatakse ulmehinnad. Me saime kõik asjad vähemalt 75% allahindlusega turult kätte. Enamus inimesi aga suurt kaubelda ei oska või ei julge/ viitsi ja ostavadki selle kirve eest omale võltskaupa.
Elu-olu on Tais räpane ja kõik on orienteeritud vaid turistide nöörimisele. Ei jäänud head muljet ja tagasi kindlasti ei lähe. Kinnisilmi läheks igakell tagasi küll Balile, kus viibisime paar aastat tagasi. Bali oli imeilus! Ja mis kõige tähtsam, ärge kuhugi reisige tipphooajal. Rahvast on väga palju ja hinnad kallimad. Hotellitubade hinnad võivad kuni kahekordsed olla. Ja see rahvamassis trügimine on eriti tüütu tegevus.
