Reisi lõpp

Kodus on nii mõnus olla, et oma hirmsa reisi lõppu ei olegi viitsinud kirjutada-see oli lihtsalt kõige kohutavam. Luban , et võtan end lähipäevil kokku ja valgustan teid, kallid kaasaelajad, ka meie viimastest õudustest :D

Trühvlid

Katsetasin trühvlite tegemist.
Emake oli teinud Doominotrühvleid, tegin ka mina :)
350 g Domino küpsiseid
300 g farmi toorjuustu
pakk mandlilaaste
tahvel bitteri shokolaadi

Purustasin saumikseriga küpsised ja segasin toorjuustuga. Hoidsin paar tundi külmas. Seejärel veeretasin pallikesed ja kastsin sulashokolaadi. Veeretasin shokolaadist tulnud pallikesi mandlilaastudes ja valmis nad olidki :) Nämm!

Pojukene on meil õnneks taas endiseks muutumas. Vudib juba rõõmsalt ringi jälle ja ei ole enam jonnijunn. Eile shoppas tublisti 6 tundi meiega. Ta on maailma kõige suurem söödik. Ainult njämmnjämm hüüab ja kõik mis suhu panna, sööb ka ära. Krevetid, hapukurgid isegi kohalikke vorstikesi ja muud kõikvõimalikku kraami. Uskumatu laps. Ja 8. hambake on meil igemest otsa välja pistnud. Võibolla seepärast oli ka Tristanil jonniperiood.
Naudime veel viimaseid päevi Taimaal ja mõtleme hirmuga pikale kojusõidule. 20. hommiku hakkame ennast Phuketilt Bankoki asutama. Veedame päeva Bankokis ja 21. hommiku kell 6.00 alustame 10 tunnist lendu Kiievisse, Kust 2 tunni möödudes peaks kohe 2,5 tunnisele Rootsi lennule suunduma. Loodame, et tagasiteel viperusi Kiievis pole ja Aeroshit meid ikka õigeaegselt Rootsi kohale viib, sest eluga peame kohe laeva jooksma, et 22. jaanuar kodumaa pinnale astuda. Veidi juba igatsen kodu. Tahaks kõiki kalleid inimesi näha ja head eesti toitu süüa :P:P

Ilus ja mõnus

15. jaanuaril oli meil viimane vaba päev ja õhtu. Nautisime pediküürkalade nakitsemist ning massaashi. Pediküürkalad on sellised vöikesed vahvad kalakesed, kes näksivad jalgadeslt surnud nahatükid ära. Väga äge tunne on, kui parv kalakesi jalgu näksib. Alguses oli eriti kõdi, aga vähese ajaga harjus juba ära. Iluprotseduurid ja massaash on siin üliodav. Tund tai massaashi on eesti rahas 70.-eeki, nüüd siis u 4,5 euri. Pärast 2,5 tunnist iluprotseduuride jada suundusime kokteilibaari. Limpsisin imemaitsvat maasika Coladat. Söögikohta otsides sattusime ühte lahedasse kohvikusse, kus laulsid Elviseks riietatud mehed Presley laule. Nad nägid ülistiilsed väla ja laulsid superhästi. Keerutasime nats jalga ja suundusime söögikoha otsingutele. Peale kõhukinnitamist oli kell peaaegu südaöö ja meie tore Presleybaar pandi juba kinni. Suundusime Kata beachi litsikatesse. Valik oli nigel. Olid kas puupüsti täis loomaaiad või koledate tantsijatega urkad, kus oli pool inimest. Istusime ühes tühjemas baaris. Seal olid koledate kleitidega lõbutüdrukud ja laval kohmakas transvestiit, kes ei teadnud tantsimisest üldse midagi. Transvestiidid on ülinaljakad. Nad püüavad nii naiselikud olla ja siis siluvad ja imetlevad ennast pidevalt. Samas on nad kohmakad ja robustsed ikkagist. Kella kaheks läksime tagasi oma pesakesse ja kerisime tudile.

Järgmisel päeval oli meil lapsehoidja. Suundusime Patongi shopingutele. Patong on Phuketi ööelu keskus. Samuti leiab siit väga palju müügiputkasid ja kaubanduskeskuseid. Pärast paaritunnist shopingut saime kokku Tomi ühe tuttava ja tema pruudiga, kes peatusid Patongis. Tegime tänavabaartis kokteili ja asutasime end meie rendiautoga Kata Beachi poole. Tudvustasime neile Kata Noi beachi, mis on imeilus. Vüõrreldes Patongi või Phi Phi rannaga, on see lausa postkaardilt võetud koht. Hiljem käisime siis lõpuks ka Tai traditsionaalses mashaasis ära. Päris mõnus oli. Tom on aga üsna sitke juurikas ja nende õblukeste naiste jõud temast piisavalt üle ei käi.Tulemus jääb ikka kesiseks tema jaoks. Pärast käisime veel sushit söömas ja tegime paar kokteile meie katusebassu ääres.

14.jaanuar

Meie heast pojast on saanud mingine jonnipurakas. Ta on peale haigust nii laisk, et ise sammugi ei tee. Enne parem lõugab end hingetuks. Täiesti uskumatu... noja eks need lapsehoidjad ka teda siin rikkunud. Need ainult nummivad teda süles ringi. Raske...raske...tüütu ja väsitav. Lapsega enam iial ei reisi!

Jätsime oma jonnijunni hoidjale, et kõrvu puhata ja suundusime Kata beachile shoppama. Sattusime ussinaha vaimustusse. Ostsime maonahast kingi ja vöösid ja rahakoti. Imeägedad! Enne shopingut sulistasime soojas meres. Üliägedad lained olid. Hüplesime laintes nagu väikesed lapsed. Meri on siin vahva. Mõni sõitis isegi lainelauaga.

Loogika on siin miinustes

Eile, 13.jaanuar oli suurepärane päevitamise ilm. Nautisime oma mõnusal katusel bassu ääres päikest. Päikeseloojangu ajaks läksime Kata Noi randa, et ilusaid pilte teha. Halb üllatus oli aga see, et meie pamp on jätkuvalt halvas tujus. Peale haigust on ta väga kapriisne ja jonnakas. See-eest söögiisu on nagu hundil. Ta kühveldab iga 1,5 tunni tagant suure kausitäie ködi alla. Teeb vist kõik söömata jäänud korrad tagasi. Vähemalt on terve nüüd.

Rannas polnud härra nõus oma jalgu liivaseks tegema. Väga ilusa peene liivaga rand on ja nii hilja polnud liiv kindlasti ka kuum enam päikesest. Poja tõstis oma jalad peaaegu kõrva taha, kui Tom teda liiva peale seisma panna üritas. Kõike saatis muidugi kõrvulukustav kisaorkester. Meri talle ammugi ei meeldinud. Vee sõber ta suur pole. Bassuga harjus ära lõpuks, lausa ise ronib sisse.

Hambad ristis kannatasime seda jonni ja käisime kordamööda jooksuga ennast merre kastmas. Meri oli imeliselt helesinine ja löbipaistev ning tohutult soe. Siia oleks tahtnud jäädagi! Vägevad suured lained pakkusid lõbu ja rahvas üritas neist igakord üle hüpata plärtsatades rõõmsalt kõhuli vette.

Pakkisime oma jonnipunni kiirelt kokku ja seadsime sammud tagasi auto poole, et toiduvarusid täiendama minna. Kuna ka bensuvaru hakkas lõppema, sõitsime esmalt bensukasse, mis oli puupüsti rahvast täis. Otsustasime sõita Patongi poole, et no küll neid bensukaid veel tuleb. Mida aga polnud, oli bensukas. Neid väikeseid kioskeid, kus klaaspudelis bensu müüdi, oli igal nurgal, aga auto tankimisega on siin küll keeruline. Patongis tiirutasime üsna lootusetult vist pea 2 tundi. Kõik kohalikud juhatasid eri kohta. Lõpuks leidsin autost eelmise rentniku kaardi ja selle abil jõudsime ka Patongi ainukese bensukaini. Liiklus on ikka imeline Taimaal, kõik sõidavad ühes sõbralikus puntras, osadel tänavatel vasakpoolselt, teistel tänavatel jällegi parempoolselt. Uskumatu segadus. Tomil on alati külm higi otsa ees, kui sõidab.

Liiklus on siin nii kuidas jumal juhatab, bensukaid otsi tikutulega taga ja üldse on kõik pea peale keeratud. Loogilisi asju, mis on Euroopas igal sammul kättesaadavad, siit otsida ei maksa.

Poja paraneb

Pojakesel on täna esimene palavikuvaba päev. Eile oli pealelõunal korra palavik, aga nühkisime selle märja lapiga ära. Õudne rets tegevus aga ilgelt tõhus!
Eile peksime oma naabrid minema-tegime sipelgatõrjet ;) See oli nagu õudusfilm. Tom lasi vannitoas vanni alla mürki ja tabas vist naelapea pihta. Sein mustas sipelgatest, kui need kõik oma ulualusest välja hakkasid marssima. Hommikuks oli meil sipelgavaip maas.
Rohkem pole me siin midagi märkimisväärset teinud-pikutanud ja puhanud ainult.
Hea meel on poja paranemise üle, tegi teine kõvasti muret ikka.
Tervitused külma ja lumisesse Eestisse, meil on hetkel siin 32 kraadi sooja ja kuum päike nahka praadimas :P

Peaaegu nagu kodu

Oleme nüüd 2 päeva täiesti kodused olnud ja pojukest ravinud. Tulemus hakkas paistma alles eile õhtul, ehk siis 48 tundi pärast haiglaskäiku ja rohtude saamist. Jumal tänatud! Vaeseke vaevles kõrges palavikus ja oli ni plötu. Eile lõunal tõusis ka palavik korra päris kõrgele. Tomil oli südant pojale külmashokk teha, mina seda ei suudaks. Haiglas tehti ka külmashokki- hõõruti külmade rötikutega keha umbes 10-15 minutit. Poja pole just kõige suurem veesõber ja selline külm märg rätik oli talle eriti vastumeelne. Eile silus Tom teda jääkuubikutega. See on üsna tõhus tegevus, sest pool tundi hiljem oli laps jälle normaalne ja võttis isegi jalad alla. Magas öö kah tublisti ja nüüd vudib siin rõõmsalt mööda rõdutreppi ringi. Palavik pole rohkem tagasi tulnud õnneks.

Enne Phi Phile minekut andsime ära oma rendiauto. Tänaseks õnnestus mul sõbraliku hinna eest hankida uus. Kell 10-ks tuuakse meie koju. Oleme poodi need 2 päeva jala kõmpsinud. Päevasel ajal olen mina käinud ja kui õhtul miskit vajaka on jäänud, siis on tom ära käinud. Lähim pood on umbes 1 km kaugusel. Poesköik on üpris hea trenn. Kuna asume kõrgel möe otsas, siis tagasitee raske kotiga on üsna kurnav. Minul läks ühel hommikul nii hästi, et meie tore koristaja pakkus abivalmislt oma rollerit mulle. Olen küll rolluga sõitnud ja oskan, aga tema oma ma ei osand käimagi panna. Jumal tänatud, ma poleks vist tagasi ikkagi jõudnud sellega omalkäel. Liiklus on siin üsna hull ja möest ülestulekuks on eraldi nipid. Siin on mäkketõusuteed isegi järsemad kui 45 kraadi. Meie viimane hotell asus samuti möejalamil ja sinna oli tee tõusunurk vist lausa 69 kraadi- tõsiselt järsk tee. Pigem nagu redel juba. Ja sõida sealt siis autoga üles, või rolluga.

Eile õhtu olimeil äikesetorm ja vihm. Suurem äike meieni ei jõudnun, nägime vaid kuidas mäe taga sähvis. Vihma kallas küll nagu oavarrest. Hea värske õhk on väljas nüüd.

Õuduste paradiis

6. jaanuar

Paradiisisaar joomaritele-Phi Phi

Jõudis kätte oodatud 6. Jaanuar ja pakkisime oma kotid kaunile paradiisisaarele minekuks. Turismibuss korjas meid kodu eest peale ning sõidutas sadamasse. Meid topiti haisvasse vanasse ja räpasesse laevukesse. Õnneks polnud laev puupüsti täis ja saime isegi käruga sinna sisse. Pambuke magas terve sõidu-1,5 tundi.

Juba laevas tundus mulle Phi Phile sõitev seltskond imelik. Väga palju noori ja seljakotituriste. Minu arusaam sellest saarest oli internetist loetu põhjal, et see on kaunis romantiline saar, kus on tiba kallimad hinnad kui mujal Tais ja sinna läheb pigem rahu otsija ja jõukam turist, arvestades sealsete hotellide hinnataset.

Saar tundus laevalt avanevalt pildilt väga kaunis. Kõrged sirged kaljud merest välja kerkimas, mida katsid rohelised taimed. Meri loksus vastu kaljuseinu ning oli ajaga neid altpoolt veidi kitsamaks lihvinud. Mõnelpool silmasin ka koopaid kaljudes. Ei tea, kas seal elavad õudusfilmidest nähtud moondunud nahkhiirelaadsed inimolendid?

Sadamale lähemale jõudes avanev pilt oli aga suht trööstitu. Kõverad kalurionnid katsid kiviklibust rannariba. Rannaäär oli täis pikitud paadilokatseid. Astusime ootusärevalt maale peale mõningast sagimist ning asutasime end teele . Kuna saar on väga väike, siis liikumiseks tuli siin kasutada oma kahte jalga. Umbes 5 minutilise teekonna kaugusele jäi meie kaunis rannabungalo.

Tunglesime läbi rahvamassi mööda kitsaid tänavaid. Ümbrus oli üllatavalt kitsas ja räpane. Tänavaid ääristasid ainult müügi ja söögi-joogiputkad. Rahvast oli palju ja keskpäeva kohta oli nii mõnigi sell üsna kõver juba. Üks tatoveeritud koomauss koperdas ka vankri otsa ja seletas siis midagi veel , et „fucking....“. Meie isalõvi sai seepeale üsna kurjaks ja sel ahvil vedas, et ta kitlipeale ei saanud.

Jõudsime saare vastasranda. Phi Phi saar on nagu number 8, ning põhitegevus toimub enamasti ainult selles keskkohas. Meie armsate rannabungalote ümber vedeles hulgaliselt taarat ja siinseal tolknesid purjakil räpakad noored. Enamus neist veel eelmise päeva joomingust pohmas, kõvematel meestel juba uus vine peale tõmmatud. Uskumatu!

Kuhu me sattunud oleme? Hotelli vastuvõtust teatati meile, et siin asub rannadiskoteek ja tegemist on tegelikult hoopis bäckerite meelispaigaga. Milline tore üllatus!! Tümps pidi olema kõva ja kestma kella 2-ni öösel. Fabulous!

Kobisime siis õnnetult oma bungalosse. Majakesed oli kahes reas, nii, et uksest välja astudes said kohe umbes 3 meetri kauguselt oma vastasnaabrit uurida. Meie vastasnaabriks osutus suht tülpinud näoga neeger. Juba pärast esimese 3 minuti veetmist oma uues majas, tundsime, et keegi meid usinasti sööb. Siin oli rohkel moskiitosid-veel üks tore üllatus! Õnneks oli selletarbeks voodi kohal moskiitovõrk. Laotasime selle laiali ja tegime lõunauinaku.

Seejärel läksime seda paradiisisaart avastama. Kuna niiöelda linnaosa seda paradiisi-ilmet välja ei andnud, lootsime, et kuskil see ilus siiski peituma peab. Ainus mida me leidsime oli tohutu hulk römpsu ja prügi ääristamas neid teelõike, kus polnud müügiputkasid. Kõndisime mööda rannaäärset jalgrada ja imestasime röpasuse üle. Kusjuures, Phi Phile saabudes küsiti kõigilt turistidelt 20Bahti saare korrashoiu heaks. Huvitav, kas selle raha eest hoopis läbustatakse siin loodust. Siin pole peale tsunaamit küll keegi midagi koristanud. Pärast 2004. Aastal toimunud looduskatastroobi on siinne saar uuesti üles ehitatud ja hotelle ning külalistemaju täis pressitud. Saare kaugemates nurkades võib ainult suure raha eest rahu leida.

Pilt, mis kaunistab paljusid postkaarte oma helesinise mere ja kahelpool kõrguvate võimsate kaljudega, on enamvähem sama. Vaade on kaunis ja rand kena, kui siin poleks nii palju rämpsu ja juuatäis seljakotituriste. Ma teadsin varem, et seljakotituristid on sellised kunstiinimesed, kes rändavad maailmas kott seljas ja imetlevad kauneid paiku, aga seda, et neist selline löbu maha jääb, on küll imekspandav!

Siin on ainult lääbakil noored, kõikjal kuhu silm ulatub. Üksikuid lapsi jäi silma ja mõned vanemad inimesed. See on tõeline peoparadiis. Siinne olemine on täielikult orjenteeritud joomaritele. Paradiisilaadsest rahust ja romantikast on asi ikka vääga kaugel. Tõeline pettumus, kõige suurem Tais. Kellaaja edenedes toodi tönavatele uus müügiartikkel: ämbrid. Neid ärmbreid aga ei kasutatud mitte liivalosside ehitamiseks, või liivaste jalgade pesuks, nagu mina oma pedantlikus peas arvasin. Vaid neid ämbreid täideti alkoholiga, et siis kambakesi koos nokad nektarisse pista. Uskumatu peosaar. Pole sellist veel näinud ega kuulnud. Kusjuures mitte kusagilt ma ei lugenud enne Phi Phile minekut välja, et see on joomasaar. Igalpool netist leitud kirjeldustel ilutses reklaam, et tegu on kauni paradiisisaarega, mis on loetud isegi maailma 10 kõige kaunima saare hulka. Minu arusaam paradiisist on ilmselt väärastunud-pidasin isekeskis silmas romantikat, vaikust ja looduse nautimist.

Meie looduse nautimine päädis poja palavikuga. Lahkusime Phi Philt hommikul esimese laevaga ja jooksime Phuketis kiiresti haiglasse, et arstid me palavikus poja üle vaataksid. Palavikku mõõdeti tervelt 39,5 kraadi. Kiirelt asuti paratsetamooli ja külmade rätikutega temperatuuri alandama. Pojuke röökis nagu ratta peal, kui talle külmad märjad rötikud keha peale pandi. Diagnoosiks saime külmetuse. Raviks määrati antibiootikume. Lahkusime haiglast ja sõitsime oma mägikodu poole. Nii hea on siin jälle tagasi olla! Milline vaikus ja rahu.