Õuduste paradiis

6. jaanuar

Paradiisisaar joomaritele-Phi Phi

Jõudis kätte oodatud 6. Jaanuar ja pakkisime oma kotid kaunile paradiisisaarele minekuks. Turismibuss korjas meid kodu eest peale ning sõidutas sadamasse. Meid topiti haisvasse vanasse ja räpasesse laevukesse. Õnneks polnud laev puupüsti täis ja saime isegi käruga sinna sisse. Pambuke magas terve sõidu-1,5 tundi.

Juba laevas tundus mulle Phi Phile sõitev seltskond imelik. Väga palju noori ja seljakotituriste. Minu arusaam sellest saarest oli internetist loetu põhjal, et see on kaunis romantiline saar, kus on tiba kallimad hinnad kui mujal Tais ja sinna läheb pigem rahu otsija ja jõukam turist, arvestades sealsete hotellide hinnataset.

Saar tundus laevalt avanevalt pildilt väga kaunis. Kõrged sirged kaljud merest välja kerkimas, mida katsid rohelised taimed. Meri loksus vastu kaljuseinu ning oli ajaga neid altpoolt veidi kitsamaks lihvinud. Mõnelpool silmasin ka koopaid kaljudes. Ei tea, kas seal elavad õudusfilmidest nähtud moondunud nahkhiirelaadsed inimolendid?

Sadamale lähemale jõudes avanev pilt oli aga suht trööstitu. Kõverad kalurionnid katsid kiviklibust rannariba. Rannaäär oli täis pikitud paadilokatseid. Astusime ootusärevalt maale peale mõningast sagimist ning asutasime end teele . Kuna saar on väga väike, siis liikumiseks tuli siin kasutada oma kahte jalga. Umbes 5 minutilise teekonna kaugusele jäi meie kaunis rannabungalo.

Tunglesime läbi rahvamassi mööda kitsaid tänavaid. Ümbrus oli üllatavalt kitsas ja räpane. Tänavaid ääristasid ainult müügi ja söögi-joogiputkad. Rahvast oli palju ja keskpäeva kohta oli nii mõnigi sell üsna kõver juba. Üks tatoveeritud koomauss koperdas ka vankri otsa ja seletas siis midagi veel , et „fucking....“. Meie isalõvi sai seepeale üsna kurjaks ja sel ahvil vedas, et ta kitlipeale ei saanud.

Jõudsime saare vastasranda. Phi Phi saar on nagu number 8, ning põhitegevus toimub enamasti ainult selles keskkohas. Meie armsate rannabungalote ümber vedeles hulgaliselt taarat ja siinseal tolknesid purjakil räpakad noored. Enamus neist veel eelmise päeva joomingust pohmas, kõvematel meestel juba uus vine peale tõmmatud. Uskumatu!

Kuhu me sattunud oleme? Hotelli vastuvõtust teatati meile, et siin asub rannadiskoteek ja tegemist on tegelikult hoopis bäckerite meelispaigaga. Milline tore üllatus!! Tümps pidi olema kõva ja kestma kella 2-ni öösel. Fabulous!

Kobisime siis õnnetult oma bungalosse. Majakesed oli kahes reas, nii, et uksest välja astudes said kohe umbes 3 meetri kauguselt oma vastasnaabrit uurida. Meie vastasnaabriks osutus suht tülpinud näoga neeger. Juba pärast esimese 3 minuti veetmist oma uues majas, tundsime, et keegi meid usinasti sööb. Siin oli rohkel moskiitosid-veel üks tore üllatus! Õnneks oli selletarbeks voodi kohal moskiitovõrk. Laotasime selle laiali ja tegime lõunauinaku.

Seejärel läksime seda paradiisisaart avastama. Kuna niiöelda linnaosa seda paradiisi-ilmet välja ei andnud, lootsime, et kuskil see ilus siiski peituma peab. Ainus mida me leidsime oli tohutu hulk römpsu ja prügi ääristamas neid teelõike, kus polnud müügiputkasid. Kõndisime mööda rannaäärset jalgrada ja imestasime röpasuse üle. Kusjuures, Phi Phile saabudes küsiti kõigilt turistidelt 20Bahti saare korrashoiu heaks. Huvitav, kas selle raha eest hoopis läbustatakse siin loodust. Siin pole peale tsunaamit küll keegi midagi koristanud. Pärast 2004. Aastal toimunud looduskatastroobi on siinne saar uuesti üles ehitatud ja hotelle ning külalistemaju täis pressitud. Saare kaugemates nurkades võib ainult suure raha eest rahu leida.

Pilt, mis kaunistab paljusid postkaarte oma helesinise mere ja kahelpool kõrguvate võimsate kaljudega, on enamvähem sama. Vaade on kaunis ja rand kena, kui siin poleks nii palju rämpsu ja juuatäis seljakotituriste. Ma teadsin varem, et seljakotituristid on sellised kunstiinimesed, kes rändavad maailmas kott seljas ja imetlevad kauneid paiku, aga seda, et neist selline löbu maha jääb, on küll imekspandav!

Siin on ainult lääbakil noored, kõikjal kuhu silm ulatub. Üksikuid lapsi jäi silma ja mõned vanemad inimesed. See on tõeline peoparadiis. Siinne olemine on täielikult orjenteeritud joomaritele. Paradiisilaadsest rahust ja romantikast on asi ikka vääga kaugel. Tõeline pettumus, kõige suurem Tais. Kellaaja edenedes toodi tönavatele uus müügiartikkel: ämbrid. Neid ärmbreid aga ei kasutatud mitte liivalosside ehitamiseks, või liivaste jalgade pesuks, nagu mina oma pedantlikus peas arvasin. Vaid neid ämbreid täideti alkoholiga, et siis kambakesi koos nokad nektarisse pista. Uskumatu peosaar. Pole sellist veel näinud ega kuulnud. Kusjuures mitte kusagilt ma ei lugenud enne Phi Phile minekut välja, et see on joomasaar. Igalpool netist leitud kirjeldustel ilutses reklaam, et tegu on kauni paradiisisaarega, mis on loetud isegi maailma 10 kõige kaunima saare hulka. Minu arusaam paradiisist on ilmselt väärastunud-pidasin isekeskis silmas romantikat, vaikust ja looduse nautimist.

Meie looduse nautimine päädis poja palavikuga. Lahkusime Phi Philt hommikul esimese laevaga ja jooksime Phuketis kiiresti haiglasse, et arstid me palavikus poja üle vaataksid. Palavikku mõõdeti tervelt 39,5 kraadi. Kiirelt asuti paratsetamooli ja külmade rätikutega temperatuuri alandama. Pojuke röökis nagu ratta peal, kui talle külmad märjad rötikud keha peale pandi. Diagnoosiks saime külmetuse. Raviks määrati antibiootikume. Lahkusime haiglast ja sõitsime oma mägikodu poole. Nii hea on siin jälle tagasi olla! Milline vaikus ja rahu.