Bankok Dangerous

Järgmisel õhtul saime lapsehoidja ja läksime linna laiama. Saime kokku mu Kunda-aegse klassiõe Reelikaga. Eesti on ju nii suur, et seal ometi kokku saada pole võimalik. Istusime mereäärses Seafood restos ja tsillisime mõnusalt. Reelika soovitas meil minna Pingpong showd vaatama. Seda reklaamiti igal tänavanurgal ja me ei jaganud üldse matsu, et mis see veel on. Hiljem läksime Tomiga siis mööda Walking streeti oma hotelli poole. Walking street on Pattaya kõige kuulsam ööelu tänav. Üks baar oli teises kinni ja prostituute, transvestiite ja muid loomi terve tänavatäis. Nii kirevat seltskonda pole ma isegi telekast näinud. Vahtisin suu ammuli ja imestasin issanda loomaaia kirevuse üle. Lasime siis ühel koledal punnis silmadega karlssonil end sinna kuulsale pingpong showle meelitada. Sissepääsuks küsis karlsson meilt 300bahti nägu ja siis nämmnämmi ka veel 40 bahti. Ta oli vist näljas. Seepeale juhatati meid punast kulunud vaipa mööda trepist üles. Avanes salapärane uks ja suitsuvinesest ruumist hakkas silma 2 lava, kus sebisid nappides riietes tai näitsikud. Nii vanemaid kui nooremaid oli seal näha. Igaüks neist esines oma trikiga. Arvan et siin neid trikke ei ole sobilik kirjeldada. Igaljuhul Pingpongi palle ei loobitud seal reketitega, nii nagu tavapäraselt kombeks. Ruum oli väsinud ja räpane, paljudel naistel üsna tülpinud näeod. Kuid leib tahab teenimist ja igaüks teeb seda omalmoel nii kuidas oskab. Olime seal suitsuses lõbumajas umbes tunnikese. Seejärel suundusime tänavale ja peatusime ühes avatud baaris. Tegime dringid ja vaatasime ümber postide pöörlevaid näitsikuid. Seal oli isegi ilus tantsija. Enamasti hakkasid silma siiski suht inetud ja ilmetud naikad. Tantsijatarile hakkasin aga silma mina ja ta tahtis mind iga hinna eest lavale meelitada. Lavamaias, nagu ma olen, ei lasknud ma end seekord siiski ära meelitada kõrgustes tiirlemisest. Järgmisel päeval asusime Phuketi poole teele. Kõik tundus kena ja tore, kuni jõudsime tagasi Bankokki bussijaama. Seal lendas meile peale järjekordne taxi-man, nagu igas bussijaamas või mis iganes kohas. Mina teadsin, et Phuketile saab öörongiga, kuid taksojuht väitis et ei ole võimalik. Seisime nõutud nägudega ja lõpuks lubasime siis end viia kohta, kust pidi saama bussipileti osta. No see takso oli küll rohkem kui päevinäinud. Uks paistis läbi ja link rippus ees ausõnapeal. Peale pooletunnist sõitu jõudsime turismiputkasse, kus öeldi, et bussipileti saaks alles järgmiseks õhtuks ja 1550.- bahti nägu. Sellega me ei nõustunud ja otsustasime ikkagi raudteejaama üles otsida. Hakkasime siis marssima. Mina lükkasin oma pambuktust käruga ja Tom tassis me kahte ülisuurt tsumadani. Vahel mul on kahju tast kohe, ise nii väike, aga tubli kaamel meil! Ise ostab mulle nii palju träni, teab ju küll, et peab seda ka tassima. Ühe kohaliku ingliskeelt kõneleva tädikese käest saime soovituse takso võtta raudeetjaama jõudmiseks. Saime tänavanurgalt erkroosa takso. Kaunis! Miks Eestis nii ilusaid autosid pole? Taksojuht noogutas arusaavalt ja hakkas meid siis meie arust raudteejaama poole viima. Ummikud olid aga meeletud ja mingi hetk tundus meile, et asi kisub imelikuks. Tom siis hakkas hoogsalt seletama, et me tahame rongi peale minna ja Phuketile jõuda. Taksojuht oli aga nii umbkeelne, et ei osanud vastata muud, kui tagus omale telefoniga pähe ja pomises tundmatuid sõnu. Kõik olid närvis. Poja väsinud vintsutustest, mina elu pärast hirmul, sest taksojuht võttis juba eriti kiireid ja ohtlikke poognaid ning Tom üsna tige järjekordse tillika peale taksojuhtide poolt. Kõik Tai takso ja tuktukimehed on täielikud ärakasutajad! Seekord aga siiski nii polnud. Vaene taksojuht tagus lakkamatult ennast telefoniga, pomises ja sõitis nii kiiresti ja ohtlikult, et ma karjusin mitku korda STOP!STOP! takso ei peatunud enne kui oli meid raudteejaama viinud. Tubli mees, tagus ennast oimetuks aga siiski kohale viis. See sõit oli küll tõeline hig way to Hell! Me ei teadnud siis veel, et raudtee jaam on aga tõeline Bankok Dangerous. Astusime rõõmsalt sisse sinna suurde sagivasse sipelgapessa. Seal liikus ikka igasugu nägusi. Elu oli veel kirevam kui Walking street´il. Jube kole ja räpane. Meie õnnetuseks polnud enne 3. Jaanuari ühtegi bussi ega rongipiletit Phuketile. Istusin sealses reisbüroos ja hoidsin pisaraid tagasi. Kuskilt ilmus välja 3 rootsi tüdrukut, kes tahtsid hirmsasti Koh Samuile saada. Turismitibi pakkus meile varjandiks, võtta kamba peale taksobuss ja sõita Surat Thanisse, kuhu oleks ka rong meid viinud. Päris Phuketile välja rongid ei sõidagi. Saime kokkuleppele ja 1650.- bahti näo eest sõidutas takso meid 700 km kaugusele Surat Thanisse. Istusime taksosse 20.30 bankokis ja 5.30 olime Surat Thanis. Auto oli küll 7 kohaline aga siiski kitsas. Kügelesime kolmekesi kõige viimasel istmel ja üritasime magada nii palju kui võimalik. Selja taga oli 2 tunnine sõit bussiga Pattayalt Bankoki ja siis taksodega mööda Bankoki sai ka umbes 2 tunni jagu uhatud. Vane poja ei saanud enam ööd ega mütsi aru. Õnneks on ta tubli matkasell ja hea magaja. Magab kuhu iganes ta maha krussi keerata. Surat Thani oli väike räpane linnake. Hoolimata varasest kellaajast oli sealses bussijaamas tihe sagimine juba käimas. Buss Phuketile pidi väljuma kell 7 hommikul. Pidime poolteist tundi bussijaamas veetma. Olime nii väisnud, et ei seisnud enam püstigi ja lasime jälle taksomehel end ära rääkida. Lubati 350bahti eest minibussiga phuketile sõitu. Muidugi mainimata jäeti see, et 5 minutilise sõidu eest turismiputkasse tuleb maksta 200 bahti. Haige, kuidas ikka tõmmatakse turiste. Me muidugi unesegased ja 24 tundi üleval olnud, ei jõudnud enam kõike täpsustada ja jälgida. Selgus ka see, et sealsed minibussid väljuvad alles kell 8.00. veel rohkem passimist. Vihaga läksime minema sellest putkast, kuhu taksomees meid sokutas. Leidsime samalt tänavalt odavama koha ja jäime sinna siis oma aega ootama. Tukkusime pingi peal 7.30-ni. Rõõmsa uudisena öeldi, et buss läheb varem, kuna turiste palju ja grupp koos juba. Kurb oli aga see, et meie tibu käru ei mahtunud peale ja ikkagi pidime kella 8ni ootama. Ka siis vahiti me kompse suht viltu, aga topiti siiski bussi kõik me tavaar ja ka meid endid. Algas lubatud 3 tunnine bussisõit Phuketile. Venis see aga 4 tunniseks. Lõpuks saime kohale. Räsitud ja väsinuna. Üllatav oli see, et Phuketil polegi taksosid tänaval liikvel. Taksodena tegutsevad erakad hoopis. Bussist maha astudes ujus juba järjekordne taksomees meile muidugi ligi. 500 bahi eest lubas meid hotelli ära viia. Saime kenasti kohale. Lõpuks ometi! Hotell on küll merest umbes kilomeeter kaugemal, kuid kena ja tore. Asub üsna kõrgel mäejalamil ja on kaunilt kujundatud looduslähedane külake. Lopsakate taimede vahel asetsevad kivist puukatustega majakesed. Igaüks üsnagi privaatselt. Phuket ise on esmapilgul küllaltki vaikne kohake. Meie hotelli läheduses turistidele mõeldus söögikohti esialgu väga silma ei hakkagi. Ainult kohalikud toidukohad ja turuputkad on tänava ääres. Kohalikus sööklas on hinnad ikka imeodavad. Samasugune praetud riis, mis maksab turistikas u 120bahti ja hotellis veel topelt, on siin urkas 40bahti. Ilmselt maitseb sam hästi, kuigi hügieeni tingimused tunduvad olema kordades hullemad. Köök on lahtine ja kõik on näha külastajatele, kuidas söögitegemine toimub. Võimalik et niiöelda turistikates tehakse tegelikult samamoodi, kuid köögid on kinnised ja meie hea usk lubab eeldada, et asi on väheke hügieenilisem. Räpasust on siin väga palju. Tänavad on suht haisvad ja koledad. Neid ääristavad inetud hurtsikud ja prügihunnikud. Otsustasime ka seekord otsida siiski selle turistika. Kuna meie pambu ei ole just eriline kivikuju ja paigalistuja, siis kohaliku söögikoha aeglane teenindus ei sobinud meile ja lahkusime. Leidsime rannaäärest sõbralike hindadega turistika. Hea üllatus on see, et Phukt tundub odavam olema kui Pattaya. Ja siin pole ka seda libundust nii palju ja silmatorkavalt. Magame ja puhkame, päevitame, magame, sööme, puhkame ja magame jälle! Nii hea! Juba hakkab puhkuse tunne sisse tulema. Enam pole nii hulle sõite enam ees ootamas. Phuketilt tagasi läheme lennukiga, ei mingeid busse enam! Kahekesi reisides võibolla polekski nii hull, aga aastase pambuktusega, on ikka süht nüristav tundide kaupa bussides loksuda. Uusaasta võtsime vastu rahulikult oma hotellis. Tahtsime küll välja minna, aga pojul oli väike palavik ja lapsehoidja hind uusaasta ööks oli ka eriline kirves väänatud, mis on ka arusaadav. Tsillisime oma kena majakese verandal ja nautisime suurepärast ilutulestikku. Saluuti on siin juba 2 päeva lastud. Eitea kas mõnel taikal on ajataju kadunud, või ongi neil kombeks siin mitu päeva paugutada. 3. jaanuaril sõidame paradiisisaarele Phi Phile mõneks päevaks ja seejärel plaanime tagasi Phuketile tulla. Head uut aastat kõigile!