Phuketist...

Meie hotell asub Kata beachil, mis on Phuketil kõige sobivam perepuhkuseks. Siin on 2 randa ning kompaktselt koondunud kesklinn. Kõik on käe-jala juures ja jalgsi liikudes sobival kaugusel. Kata beachi rand meile väga ei meelinud. Liiv oli küll hele ja väga peen, aga kogu seda ilu varjutasid iganenud ja räpased rannatoolid ning räbaldunud päikesevarjud.

Baare siin eriti pole ja litsindus üsnagi tagasihoidlik. See-eest on siin agressiivsed müüjad. Nad on harjunud vene turistidega ja üritavad siin oma kaupa kümnekordse hinnaga müüa. See on lausa naeruväärne mis hind siin öeldakse. Ühes poes müüja oli siiski tagasihoidlikum ja ütles viisaka hinna, Tom aga hakkas kellegiga vene keelt rääkima parajasti ja müüjatar siis pettunult küsis, et kas mees räägib vene keelt ? Ilmselt oleks ta mulle siis vähemalt 4x kõrgema hinna öelnud, kui oleks enne pakkumise tegemist vene keelt kuulnud. Vene turistid on siin ikka üsna lollid. Nad ostavad seda odavat kraami ikka hinge hinna eest. Meie oleme nahhaalsed ja kaupleme kõvasti alla, aga arvan et siiski saab veel odavamalt.

2. jaanuar

Täna rentisime auto ja homme saame ka oma villa kätte. Käisime oma uue koduga hommikul tutvumas. Kaunis merevaatega villa asub ühe Kata beachi ümbritseva mäe jalamil. Vaade on ennastunustav! Maja on ehitatud üsna kõrgele mäe jalamile. Katusel on suur terrass ja bassu, ning allkorrusel meie eluruum. Köögi akna taga on tehiskosk. Eluruum ise kahetoaline ning maitsekalt sisustatud. Väljas on suur rõdu. Oh seda romantikat, mis me nüüd tegema hakkame!

Meie lähedusse jääb Kata Noi beach rand. Seda me pole veel jõudnud külastada, aga loodan, et see on kenam kui Kata rand.

Pärast majaga tutvumist toodi meid hotelli tagasi. Homme kolime siis oma villasse ümber. Seejärel saime kätte oma rendiauto. Kuna Tais on liiklus vasakpoolne, ehk siis täpselt vastupidi Eesti liiklusele, on siin üsna raske esialgu toime tulla. Lisaks raskendavad liikumist rollerite parved. Siin peavad silmad olema, ees, taga, kuklas, külgedel ja jumal teab kus veel. Mitu korda pange pannes jõudsime siiski kohale ühte suurde kaubanduskeskusesse nimega BIG C. Seal müüdi tohututes kogustes telefone. Ostsime siis lõpuks iPhone 4 ühe transust müüja käest. Vaeseke üritas nii naise moodi olla ja vehtis seal-uih ja aih! Õudus, vaevu suutsin naeru kinni hoida.

Edasi trippisime Phuketi Zoo poole. No taikate suunaviidad on suht kohutavad ikka. Mitte essugi ei saa aru. Pärast mõningast vaeva jõudsime ka loomaaeda. Suundusime piletiputka poole ja rõõmsalt jooksis sealt vastu kohalik, kes pileti meile müüs. Seejärel küsis ta omale ka tipi. Me olime väga üllatunud, et mille eest piletimüüja tipi veel tahab. Selgus siis, et kui me oleks temast sammu edasi astunud ja ise oma pileti putkast küsinud, poleks mingit tipi vaja olnud. On ikka kavalpead. Ja meie päris lollid. Viha teeb juba tegelikult see petusüsteemide võrgustik.

Nagu igalpool Tais, oli ka loomaaias sees kõiksugu süsteeme välja mõeldud, et turistid igal sammul pappi köhiksid. Sammuke väravast sisse sunniti meid ostma mingit murulauku elevandile söödaks. Kõmpisime edasi linnupuuride poole. Linnud olid vahvad-pole iial selliseid värvilisi ja põnevaid suuri jurakaid näinud. Pojale ka meeldisid linnud, päris linnud, mitte need „tänavalinnud“, kelleler ta ka muidugi lehvitab. Poja on siin lehvitamise ära õppinud ja saputab oma käekest pea igaühele, kes „bebi“ karjub.

Edasi suundusime elevandishowle. Elevantidega sai vahvaid pilte teha 200 bahti eest. Klõpsisin niisama oma fotokaga. Olen kooner ja ei viitsi maksta ni palju mingile taikale tema pildi eest. Sama hind oli ka muude loomadega piltide tegemise eest. Krokodilli akvaariumis anti meile kroksi saba pihku ja tehti pilt 20 bahi eest. Võibolla ta oleks rohkem tahtnud, aga me viskasime 20 ja kõik. Otsigu jörgmist lolli. Krokodilli sabast sikutada oli küll päris õõvastav. Mao katsumisest ma loobusin ja tiigri kaissu ka ei kiskunud väga. Tiigriga oleks muidu päris vahva pildi saanud, aga liiha hirmus ja ohtlik tundus.

Loomaaed ise oli suht räpakas ja haisev, nagu oligi arvata. Elevandishow oli igav. Nad lihtsalt jooksid seal ja ajasid mingit kaigast taga. Ei viitsinudki väga kaua vaadata. Võimalik et nad hiljem tegid ka miskit põnevamat seal. Palavus oli tappev ja hakkasime kodu poole matkama.

Üle mägede ja käänuliste teede jõudsime tagasi hotelli.